Olen seda juba ka varem käsitlenud, aga selle nädala blogilugu on ometi jälle teemal tööstress ja uue seadusega kaasnevad küsimused.
Nimelt alates käesoleva aasta 1. jaanuarist hakkas kehtima uus Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse paragrahv, mille kohaselt peavad tööandjad nüüdsest hakkama kaardistama ka töökohal psühhosotsiaalseid ohutegureid ning nendega ka midagi ette võtma. Kuuldes erinevatest allikatest antud seaduse muudatuse osas esmaseid muljeid ja arvamusi, on ilmselge segadus kõikides osapooltes.
Küll aga on see arvatavasti uus samm edasi selles suunas, et Eesti ettevõtetes ja riigiasutustes pööratakse rohkem tähelepanu inimeste vaimsele tervisele. Ka meie tervishoiu tulevikust olen varasemalt kirjutanud, mille üks osa on inimese rahulolu ja tervis igas vajalikus aspektis.

Täna on kõige silmapaistvamaks ohuteguriks töökohtades nii turvatunde olemasolu, kiusamise ja ahistamisega seotud küsimused, kui ka see, kas töötajatele antakse temale vastavat ja võimetekohast tööd või mitte. Isegi pikaajalist üksitöötamist ning monotoonset tööd peetakse tähtsaks ohuteguriks. Huvitava ja uudsena mõjub fakt, et seaduse-kirjutajad on lõpuks ometi mõistnud, et kõik ohutegurid ei pruugi mõjutada töötajat mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt.

Miks minu jaoks on antud teema jälle päevakorral on see, et viimase aja klienditööd toovad mind jälle ja jälle tagasi ärevus- ja unehäirete, stressi ja koguni depressiooni teema juurde. Samuti on vajalik ära märkida, et aina kasvav inimeste teadlikkus näha oma elu tervikuna, aitab neil mõista, et vaja on teha vajalikke korrektuure mitte ainult isiklikus elus, vaid ka töö osas. Tööstressi pidavat tekitama justnimelt see psühhosotsiaalne ohutegur, millest just kirjutasin. Kuidas ometi peaksid nüüd tööandjad seda hakkama kaardistama? Kuuldavasti on selleks puhuks uuringufirmad välja töötanud või töötamas ka vastavaid küsitlusi, kuid keegi ei tea, kui tõsiselt neid võetakse ja kas selle põhjal on võimalik üldse midagi olulist teada saada? Kas ei peaks lähenema igale töötajale siiski individuaalselt? Kas igal tööandjal on huvi, aega, empaatiat ja soovi üldse antud teemaga tegeleda? Kui palju lisaressurssi ja raha see temalt nõuab jne?

Asi taandub paraku minu jaoks jälle ühele olulisele märkusele. Nimelt tänapäeva ühiskonna pealiskaudsusele. Loomulikult on inimeste seas erandeid, aga üsna piisaval määral on teada, et enamus tööandjad on ise läbipõlemise teekonnal ja seega puudub neil ressurss, millega panustada töötajate heaolusse ja motivatsiooni süvenenult ja pühendunult. Seetõttu on vältimatu ka küsimus, et isegi kui tööandja suudab ja saab läbi viia töötajate seas vastava küsitluse, siis kas nende tulemuste põhjal soovitud uuendused ka edaspidi ellu viiakse? Mulle tundub, et tegelema peaks antud küsimuses mitte ainult töötajate, vaid ka iga tasandi juhtidega, alates kindlasti ettevõtte omaniku ja tegevjuhi rollidest. Teame ju ütlust, et ettevõttes hakkab kala mädanema peast – mistõttu on oluline, et esiteks ettevõtte juht oleks piisavalt tark ja teadlik hoidmaks ennast liigsest tööstressist, et olla motivatsiooniks ja eeskujuks ka oma töötajatele. Alles siis, kui see nii on, saab tal olla ehe ja siiras huvi enda töötajate suhtes.

Eestis läbiviidud statistika kohaselt pidavat olema suurimad tööstressorid suhted tööl, töö tempo ja kodu/töö tasakaal. TTÜ emeriitprofessor Mare Teichmann, kes antud statistikat on kommenteerinud, tõi välja, et suhted tööl on sellepärast stressiallikaks, et tõenäoliselt ei suuda eestlased oma konflikte ise lahendada. Ta ütles: “Me võtame tööalaseid suhteid kui isiklikke suhteid, kus kõik peaksid olema jube sõbrad ning õudselt meeldima. Aga meie kolleege ei valita selle järgi, et kui sulle meeldib, siis võtame tööle. Meie kolleege võetakse tööle selle järgi, et nad oskavad midagi teha ja kõigi oma kolleegide, juhtide ja klientidega ei pea olema sõber”.

Niisiis jõuan oma jutuotsaga hoopis selleni, et tuua välja aus seos, kus stressi (koguni depressiooni), aga ka ärevuse ja uneprobleemide algpõhjus võib olla osaliselt seotud suhtlemisoskustega. Tõesti nii see ongi! Aga kuidas, küsid?

Vaadeldes praegust digiajastut ja noorema juba tööealise generatsiooni suhtlemiskultuuri, on mul isiklikult väga suur küsimärk – kuidas need digiajastu “nägu-telefonis-või-muus-ekraanis-kinni-sest-kõik-teised-on-ju-kah” noored edaspidi päriselus päris-kolleegide ja päris-ülemustega suhtlema hakkavad, kui nad ei oska näost näkkugi suhelda? Ja kui nad peaksidki sotsialiseeruma endast vanema vanusegrupiga, tekib paratamatult suhtlemiskriis. Mis veelgi olulisem, on see, et kui inimene ei oska ennast väljendada teisele, tähendab see enamasti seda, et ei osata leida kontakti ka iseendaga. Iseenda sisemaailm vajab samamoodi tähelepanu ja tegelemist, nagu füüsiline keha ja suhtlemine teise inimesega. Ometi jääb see töö kontektsis viimasele kohale. Olukorra tõsidusele viitab asjaolu, et mida rohkem inimene eirab oma sisetunnet ja teeb tööd lihtsalt sellepärast, et midagi teha, teeb ta endale haiget. Ta “keerab kinni” lõplikult selle ekraani, kust oleks võinud näha ennetavaid vihjeid selle kohta, kas töö ja isiklik elu rahuldab seda inimest ja mis on talle pikemas perspektiivis vajalik, et püsida terve ja rahulolev. Sellega seoses ka kasutada oma potentsiaali ning elada motiveeritud töötajana ka ülemuse silmis.

Kokkuvõtteks soovin öelda, et tööstress on enamus inimestele täna igapäevane nähtus ja nö paratamatus. Küllap teataval määral on see ka edasiviiv jõud ja adrenaliin, kuid pidevas stressiolekus põleme lihtsalt läbi ja sellest olukorrast taastumine võtab aega palju rohkem, kui külmetushaigusest. Soovitan sul võtta niisiis kuulata ja näha rohkem oma enese sisemaailmas ja hinges toimuvat. Nii panustad oma enese potentsiaali kasutamisse, enesearengusse ja vaimse ning füüsilise tervise jätkusuutlikusse.

Sinu terapeut,

Liis Kuurme