Seekord kirjutan sulle mõne mõtte teemal, mis on ühel või teisel viisil meile kõigile tuttav. Ka minule. Olen ju tavaline inimene oma mineviku ja õppetundidega, nagu sinagi. Olen rääkinud haavadest ja haavata saamisest ka klientidega. Ja isegi siis, kui haavad paranevad, jäävad neist siiski järele armid.

Ka minu kehal on armid. Suured ja põhjalikud, mõned vaevumärgatavad, mõned jälle selgete piirjoontega. Ning mu hingel ja südamel on armid. Oli aeg, kui need olid sügavad haavad ja neist veritses kurbust, üksindust, leina ja läbilõikavat valu. Mingi periood olin kindel, et need ei parane mitte kunagi ja siis tundus maailm olevat üsna julm ja trööstitu koht. Ometi on need armid tänaseks aga vaid meenutuseks ja mälestuseks sellest, kust ma olen tulnud. Kui palju ma olen näinud elu erinevaid tahke ja ikkagi tulnud sellest läbi nii, et täna need armid enam haiget ei tee. Minus on selle asemel hoopis tänulikkus ja hoolivus enese suhtes, et julgesin olla vahepeal haige ja nõrk, kukkuda pimedusse ning siis otsustada lõplikult hoopis oma armidega rahu teha… see oli minu “tervenemise” teekonna algus.

Samas olen kohanud nii paljusid, kellel on oma armidega otsekui sõda ja võitlus. Tundub, nagu nad häbeneksid oma arme, või veelgi enam nende avalikuks tulemist, sest kas pole mitte meie ühiskonna täiuslikkuse parameetriks imeilus, vigadeta ja täiuslik fassaad? Oled sa mõelnud, miks paljud vaatavad viltu ja annavad üleoleva hinnangu igale armile, mis paistab silma? Miks nad ei aktsepteeri ja hinda hoopis seda, et need armid näitavad inimese elukogemust ja väärikaid õppetunde, mida ta ei varja? Need meenutavad talle ju seda, kui palju tugevamaks ja kindlamaks on ta läbi selle ennast kasvatanud!

Njah, haiget saavad meist aeg-ajalt kõik ja mõnikord tundub, et me tahamegi jääda nendesse sügavatesse haavadesse ja mitte lasta neil paraneda. Tundub nagu teatud moel masohismina, sest endal on ju ometi valus, aga terveneda ei taha/suuda… miks? Enamasti ei taha inimene siis terveneda, kui tal selle sügava haava tõttu on enam tähelepanu, kaastunnet ja ta saab oma ohvriseisuses rohkem hoolimist, kui ilma haavata. Tundub, nagu jabur jutt? Aga ometi see nii on. Seda paraku kinnitavad ka paljude erinevate teraapiate, psühhoanalüütikute ja praktikate esindajad.

Olen minagi pidanud mõned korrad küsima oma kliendilt otse – kas sa üldse tahad terveneda? On sul plaanis terveks saada ja lubada oma haavadel paraneda? Vastus on vahel ebalev. Vahel aga kindel “jah, muidugi tahan ma, et mu haavad kinni kasvaks”. Aga teadvustama peaks endale seda, et arm jääb alles sellesse kohta, kus kõige valusam on olnud.

Ja isegi siis, kui haavad, iseäranis hinge-/südamehaavad, on juba armistunud, tuleb elus vahel ette olukordi, kus keegi meenutab seda hingehaava. Minu vastuvõtul on tulnud ette olukordi mitmeid, kus klient on oma probleemidega ja vanade haavadega eelnevalt juba küll palju tegelenud, kuid ometi ilmnevad need analüüsi tulemusena ikka ekraanile, nagu üllatuskülalised. Küsiva ja natuke heitunud pilguga rahustan ma need inimesed maha – “jah, sa oled sellega palju tegelenud, käinud teraapiates, rännakutel, sisekaemuses. Aga need armid jäävad infoväljale ikka. Armid püüavad siis meenutada sulle edasises elus sarnastes olukordades seda elukogemust.” Seega, hea lugeja, võibolla oled sa paljud oma elu jooksul olnud haigetsaamised ja haavad juba ära plaasterdanud. Liikunud edasi oma igapäevaste toimetustega. Võibolla oled sa isegi kulutanud palju aega ja ressurssi, et ennast kokku koguda ja liikuda terviklikuna edasi. Käinud teraapiates vms. Aga kui siiski teadvustad endale, et oma minevikku pole vaja kustutada, vaid seda on vaja tunnistada, saad oma armidega hoopis sõbralikuma suhte luua.

Ma toon siinkohal ühe toreda näite, mida enamus naised ja emad on kogenud. Nimelt teavad kõik naised, kes on lapse sünnitanud, et tema keha muutub lapse kandmise ajal üsna palju. Teatavasti toimuvad olulised füsioloogilised muutused, kuid lisaks võivad tekkida ka nahale venitusarmid. Kuid isegi siis, kui naistele visuaalselt ja esteetiliselt ei meeldi oma keha nende armidega enam peale sünnitust, meenutavad need ometi seda imelist ootuseaega, kui üks väike süda nende südame all tuksus ja kasvas ning nüüd oma olemasoluga siinset elu õnnistab. Seega võivad ka armid olla millegi positiivse meenutuseks.

Ja üleüldse on füüsilises kehas olevate armide eesmärk meile ikka meenutada seda, mis on olnud ja millisteks katsumusteks meie kehad on päriselt võimelised! See on fenomenaalne, mida me kehad on võimelised läbi tegema! Suhtu siis ometi oma kehasse austuse ja heatahtlikkusega – see on su hingele antud kasutamiseks ja väärtustamiseks just sellisena, nagu ta on!

Või siis näide hingehaavast. Noorepõlves kogetud traumad ja haigetsaamised näiteks armumise ja armastusega seoses on need kõige keerukamad paranema. Armid jäävad meenutama vahel seda, kas ja kui lähedale edaspidi mõne inimese enda südamesse lubame. Teatud mõttes on see enesekaitse, et mitte uusi haavu saada, kuid teistpidi sulgeme selliselt ennast maailma kõige sügavama ja olulisema tunde eest tihtipeale lõplikult! Miks mitte siis lubada need vanad armid jääda vaid meenutama seda olukorda, millest sai edaspidiseks eluks õppida tundma nii iseennast kui teisi inimesi. Ikka selleks, et tulevikus tunda ära selle õige inimese, keda enese südamesse päriselt lubada.

Täna soovin ma sulle seda, et tuletaksid endale aeg-ajalt meelde, millised armid sul on ning milliseid elukogemusi nad sulle meenutavad. Jäägu valusad mälestused sinna, kuhu nad kuuluvad, aga armid võimaldagu sulle enesele andestamist ja enesest hoolimist!

Samuti soovin sulle muhedaid pühi, võta aega, et olla rohkem värskes õhus ja looduses ning ammuta elujõudu sellest kõige ehedamast algallikast!

Sinu terapeut,

Liis Kuurme