Olen hiljuti kuulnud palju lugusid vanemaks olemisest nii erinevate nurkade alt, et otsustasin neid ka sinuga jagada, hea lugeja! Olen vägagi teadlik, kui väga habras ja vaieldav teema see on, niisiis püüan siinkohal tuua lihtsalt välja erinevaid mõtteid, mitte panna paika või anda hinnanguid kas ja mis on siis ikkagi õiged või valed otsused. Kes olen mina ja kes oled sina, et anda hinnanguid ja üldistada midagi nii isiklikku, eks?

Ma julgen tunnistada, et valdav enamus minu poole pöördunud klientidest on kas pärit ise lahkuläinud vanematega peredest või siis on ise läinud või minemas lahku oma praegusest partnerist. Paratamatult tuleb siin kõne alla ka laste osatähtsus selles protsessis. Klienditöödes on palju juttu sellest, kui nö traditsioonilises peremudelis on midagi juhtunud ja lapsevanemad otsustavad minna lahku. Kõige suurem küsimus ning probleem tekib vanematel alati siis, kui asi puudutab laste heaolu. Ennekõike jäävad osad perekonnad seetõttu siiski kooseksisteerima selleks, et mitte tekitada traumasid lastele. Ehk siis eelistatakse jätta tahaplaanile oma isiklikud sisemised vajadused teha vajaduspõhiseid elumuutusi ja nii püsida hoopis mitte-niiväga-töötavas suhtes edasi. Minu küsimus on sel puhul alati “kas see on ema/isa rollis olevale inimesele ka pikemas perspektiivis ikkagi kasulik otsus?” Ja seda mitte seetõttu, et nad mõtleksid ümber, vaid et iga vanem oskaks oma valikutes olla aus ennekõike iseenda vastu.

Olen palju lugenud ja uurinud seda, kas perekonnas, kus vanemad on laste heaolu nimel jäänud kokku, on lapsed lõppkokkuvõttes rahul ja õnnelikud? Kuulnud näiteid elust läbi oma klientide ning suheldes erinevate inimestega, on vastus valdavalt “ei”. Ühel hetkel, kui lapsed on vanuseliselt nii kaugel, et nad astuvad vanematekodust välja, et alustada oma iseseisvat elu, on vanematesse jäänud otsekui suur tühimik. Ema ja isa rollis olnud inimesi sidus aastaid vaid ühine vastutus laste ees ning oma isiklik elu oli nö pausil. Jah, muidugi tehti tööd, käidi koos reisidel ja veedeti koos toredat aega – nagu sõbrad ikka. Kuid peale ema ja isa rolli ei sidunud neid inimesi siiski midagi muud sügavamat. Mul on kahju seda näha pealt, et sellistes olukordades tunnistavad ca 45-50 aastased mehed ja naised mulle ausalt – “tead, ma pühendusin ja andsin endast kõik, kui lapsed olid väikesed. Meie suhted perekonnas olid üldiselt üsna hästi! Aga kaotasin iseennast sellesse rollimängu ära ning nüüd ei oska ma enam midagi muuta”. Seega jäädakse sellises vanuses otsekui veel vana sissekäidud rada tammuma ning rahulduma sellega, et “küllap oli siis nii ette nähtud” ja “peaasi, et lastel oli kõik olemas”.

Aga kui ma viskaksin veidi õli tulle ja küsiksin veidi intrigeerivaid küsimusi, sest need on ausad ja neid küsivad kõik vanemad endalt varem või hiljem…

• Kui sa pole päris rahul oma partnerlussuhtes, siis mida peaksid muutma TÄNA, et see oleks siiski nö toitev ja rahuldustpakkuv ka siis, kui lapsed on oma teed läinud?
• Millises suhtes sa tahad olla, et tunda ennast ka 10-aasta pärast sügavalt rahulolevana ja õnnelikuna?
• Kas sinu identiteet on olla ennekõike ema/isa või terviklik ja teadlik inimene ja mees/naine selle kõige ilusamas mõttes?
• Mida kardad sa kõige enam, kui otsustad siiski ka perekonnas lapsevanemana hoida oma isiklikke vajadusi ja huvi elada täiel rinnal esikohal?
• Mis sa arvad, mis juhtuks siis, kui hakkaksid ennekõike enda heaolu väärtustama? Kas see on sinu jaoks egoism?
• Mida õpiksid sinu lapsed sinult kui eeskujult, kui sead oma õnne ja vajadused esikohale?
• Kui su lapsed on täiskasvanuks saanud, siis mida soovid, et nad sinult kui eeskujult oma ellu kaasa võtaksid?

Tead, ma võin päris julgelt väita, et need lapsed, kes tänaseks on kasvanud täisealiseks ja alustavad omaenda pere loomist, on tihti dilemma ees. Vahest rahulduvad nad esimese armastusega ja loovad ruttu kodu ja pere, sest “võibolla paremat varianti ei tulegi” ja nii oli ka ju nende vanematel olnud? Või on teine variant – lahutatud vanemate peredest pärit noored hoolivad ja vaatlevad enda valmisolekut pühenduda pere loomisele ja lastele märksa suurema tähelepanuga. Nende jaoks on olulisem suhe ning armastus iseendaga ja partneriga ning siis alles lastega, sest nad teavad, et lapsed on otsekui peeglid ning hoolivad sisimas palju rohkem sellest, kuivõrd nende vanemad on õnnelikud ja armastatud, mitte niivõrd sellest, kas nad on koos lihtsalt koosolemise või kohustuse või moraali pärast. Võta siis kinni, kumb on parem või kehvem variant? Ja lõpuks õiget ega vale vastust ju polegi. Aga ma siiralt soovin, et mõtleksid nende variantide peale. Ja enne, kui hakkad oma enda arvamust avaldama – tean-tean, tänapäeva ühiskond ongi niivõrd muutunud, et alles 20 aastat tagasi kehtinud väärtused enam ei pruugi toimida. Aga mis siis teha? Olen kuulnud küllalt vanema generatsiooni nurinat nö ühiskonna väärastumise osas – “kõik on muutunud nii egokeskseks ja igaks hoolib vaid enesest, vanu pereväärtusi ei peeta mikski”. Küllap praegune hoiak on lihtsalt teistmoodi vaatenurk, mida alles viimasel kümnendil on hakatud katsetama, sest varem ei tulnud see kõne allagi.

Ja lapsed. Lapsi sünnib maailma iga sekund. Iga vanema jaoks on just tema lapse sünd ime. Vanemaks ei sünnita, vaid kasvatakse. Ühegi lapsega ei saabu posti teel manuaali “kuidas olla parem lapsevanem”. Ikka püütakse anda emana ja isana endast parim. Parim, et olla eeskuju, parim, et lapsest kasvaks väärtuslik kodanik, kes tulevikus saaks oma eluga iseseisvalt hakkama. Ja usu mind, hea inimene – täpselt nii, nagu sa oma katsetusi ja õpetusi ning suunamisi rakendad oma lapse peal, ongi justnimelt PARIM, mida teha saad! Iga lapse suurim eeskuju on tema vanem ja hea on ka lapsele tunnistada, et vahel teevad ka need suurimad eeskujud vigu. Sellest pole midagi, vigade parandusigi võib teha, aga selleks on vaja aega ja püsivust. Ja arvesta, et sinu ja lapse vaheline eriline side ning armastus jääb püsima terveks igavikuks! Su laps mõistab tulevikus, et kõik, mida tema jaoks tegid või ütlesid, olid temale sel hetkel parimad, sest ka sinu kui lapsevanema kavatsused olid õilsad ja hoolivad! Aga ennekõike vajab su laps oma kasvamise ajal ja ka täiskasvanuna teadmist, et ta vanemad valisid ka ema- ja isarollis elada oma tõelist potentsiaali õnnelikuna, sügavalt rahulolevana ning teadlikult terviklikuna. Justnimelt see kätkeb endas ka muuhulgas lapse jaoks baasturvatunnet, hoituse ja hoolivuse tunnet ning ennekõike tunnet, et ta on siia maailma oodatud!

Vanad loodusrahvad ütlevad: meie lapsed on siin ilmas meie külalised. Nad sünnivad meist, me kasvatame ja õpetame neid ning hoolime ja armastame, nagu oskame. Kui aga aeg on küps, saadame nad oma isiklikku ellu heade soovidega ja teadmisega, et me oleme nende jaoks olemas, kui nad seda peaksid vajama. Ja kui vahel on vaja nõu küsida või toetust paluda, on nende jaoks meie uksed avatud!

Hea lugeja, kui sa ei ole (veel) ema või isa, on sul kindlasti oma arvamused ja see on hea, sest mu eesmärk oligi panna sind arutlema. Ja sina, kes sa oled lapsevanem – ka sina mõtle neil teemadel, anna endale asu ja tea, et teed endast parima juba praegu! Püüa hoida oma fookuses ikka iseennast ja oma heaolu, sest siis peegeldub see su lastele samuti. Anname edasi oma järeltulevatele põlvedele seda teadmist ja tunnetust, et kui nende elu kõige esimene eeskuju (ema ja isa) elavad ise õnnelikuna, rahulolevana ja armastuses, on ka lastel seda võimalik oma tulevases elus luua ja kasvatada! Ja see on parim, mida me teha saame!

Sinu terapeut,

Liis Kuurme