Hea lugeja!

Nonii, hea lugeja! Käes on teatavasti eestlaste jaoks see kõige “lemmikum” kuu terves aastas. 😛 November on vähemalt minu teada olnud ajast-aega pime, külm, rõske ja masendusega väga resoneeruv kuu. Aga viimastel aastatel olen ilmselt ise nii palju muutunud ja ka minu vaated ja tunded seoses selle ajaga on hoopis teistsugused. Just seepärast soovingi jagada täna mõnd mõtet sel teemal.

Muide – depressioonist olen ma ka eelmisel hooajal palju kirjutanud ja kui sind huvitab, mida, siis on loe lahkesti siit ja siit.

Aga mida siis jagada novembrist? Nädalavahetusel oli hingedepäev. Ka mina käisin sel puhul kalmistutel, et korrastada esivanemate hauad ja süüdata küünal nende auks, keda enam pole, kuid kelleta mind poleks olemas. Tõden, et käin kalmistul küll tihemini, kui kord aastas hingedepäeval, kuid see on novembri alguse ehk hingedekuu alguse puhul oma sümboolse tähendusega. Niisiis on november hingedekuu. See pime ja “nüüd-peab-toas-koguaeg-tuli-põlema” aeg on vast hoopis laiema tähendusega, kui vaid see väline. Hingedekuu ja hämarus ning pimedus on just paras aeg võtta igapäevaselt rohkem aega sisekaemusega tegelemiseks. Minu kodus põlevad peaaegu iga päev küünlad ja just see, et pimeduses oleks valgus, annab palju mõistmist, et meie ise – olles teinekord kehvas tujus või raskes meelelolus – saaksime aru, et pimedust mõistame tõeliselt alles siis, kui näeme selles ka valgust. Kasvõi väikest. Üks väike küünlaleek annab meile teadmise, et valgus on olemas ja see on iga hetk meis endis, et näidata sammuvõrra jälle kaugemale, mida enam me neid samme ise julgeme võtta! Mina julgen väita, et valgus ei paista muide tunneli lõpus – valgus on meie endi nina ees (kui vaid oskaksime seda näha, mitte oma valu sees olles silmi kinni pigistada)!!! Tee ainult silmad lahti! Julge olla silmad pärani lahti! Näe, mis toimub sinus eneses, siis näed ka seda, mis toimub su ümber! Siis oskad hinnata oma elu ja seda, et see sulle on antud kingituseks, et näeksid, õpiksid ja kogeksid. Ilma kahetsuseta, vaid lõputu uudishimuga!

November on seekord minu enda jaoks ka sügavam taastumise kuu. Oktoobris tundsin ühel hetkel, et jaksu ei ole enam nii palju, kui varem ja vajasin rohkem aega iseenda jaoks. Seetõttu, mis seal salata, jätsin endale klienditöödest ja muudest kohustustest ka rohkem vaba aega, et laadida oma akusid. Sest kes saan mina olla oma klientidele, kui mu enda jõuvarud on otsakorral?!

Sa tead seda ütlemist, et “terves kehas terve vaim!”? Olen jätkuvalt arusaamisel, et meie kehas ei ole vaimu, vaid vastupidi. Meie vaimule ja hingele on kingitud füüsiline keha. No räägime sellest siis! Alles hiljuti mõistsin seda füüsilist keha ja selle olemasolu hoopis teiselt tasandilt… täna tunnistan väga ausalt, et olen terve oma elu oma füüsilist keha häbenenud. Nt kooliajal kehalise kasvatuse tunnis ei soositud muidugi ka kuidagi seda, et lapsed väärtustaksid oma füüsilise keha võimekust, vaid enamasti halvustati ikka seda, kui viletsalt keegi “esines” ja oma ülesandeid sooritas. Kõige eredam mälestus sellest on see, kui pidime tegema ette painutusi ja saime hindeid selle järgi, kas sõrmed ulatusid maha või veelgi kaugemale. Sa kujutad ette – ükskõik, kui palju soojendust ja venitusi ma ka ei teinud – ma ei saanud MITTE KUNAGI oma sõrmi maha! No ja siis sain hindeks “2” – püha teavas, kui kahju mul endast oli!!! Viimne hädapätakas! Teised ju kõik said! Ma olin ikka väga vihane enda peale – Sul on “kont kõhus”, nagu õpetaja ütles… Hmm! Nii siis teadsin alati, et ma olen mingis mõttes nagu puudulik või vähese väärtusega sooritaja. Ka hiljem täiskasvanueas ei uskunud ma, et olen kuidagi veetlev või naiselik ja ennekõike piisav, sest lapsepõlvehinnangud olid juurdunud nii sügavale rakumälusse. Jaajaajaaa – kuigi kuulsin peaaegu oksendamiseni seda, et armasta ennast sellisena, nagu sa oled ja armasta ennast ja oma keha tingimusteta, ei mõistnud ma seda, ammugi siis oskasin seda! No päriselt või??!!!

Kuni minus käis alles ca 1,5 aastat tagasi läbi nö “raputus” ja siis hakkasin ennast ja oma keha ja nii ka kõikide teiste inimeste kehasid nägema hoopis teisiti! Jah – muuhulgas võtsin käsile enda füüsilise keha eest hoolitsemise absoluutselt teistmoodi, kui seni olin teinud. (Nüüdseks on minu argipäevarutiiniks saanud varajane ärkamine ja trenn.) See on see elumuutus, kus ma ei sunni ennast midagi tegemise pärast tegema, vaid see on mu keha vajadus. Ja ma kuulan oma keha vajadust!!! Kui mina ei kuula, kes siis veel?! Näen paraku seda, et enamus inimesi ei kuula oma keha, vaid eiravad keha sõnumit või moonutavad seda omale sobival viisil. Ja siis on traumad, ületreenimised ja haigused kerged tulema! Kui mina olen väsinud või ei jaksa, siis teengi puhkepäeva… kui ma vajan lõõgastust, siis lubangi endale seda! Kui keha tahab vahel jalad seinale visata, teen siiski enne alla andmist läbirääkimisi – millepärast tal seda on vaja? Kui see on niisama mugavus või laiskus, annan talle õppetunni – teen trenni ära ja lasen kehal siis taastuda.

Aga tulles korraks tagasi veelkord tänase põhiteema juurde, siis soovitan sulle seda, et hakka hingedekuul rohkem vaatlema oma hinge tervist – kuulama teda, tunnetama, mis on tema vajadused? Sama ka füüsilise keha osas – tema vajadused, ootused jne. Hooli oma füüsilisest kehast ja paku talle sel kuul rohkem seda, mille järgi ta januneb! Siis on ta meeleldi sinuga koostööks valmis ja sul on hingena tema sees palju mõnusam olla!

Mina näen täna inimestes ennekõike nende hinge, mitte füüsilist keha. Imetlen ja vaatlen huviga iga hinge, sest see on minu jaoks miljon korda kõnekam ja väärtuslikum, kui füüsiline keha! Kuid füüsilise keha väljendusrikkus annab meile kinnituse sellest, mis toimub hinges ja südames! Täna olen tänulik oma füüsilisele kehale, et ta minuga koostööd hakkas tegema, et ta hoiab mind ja annab mulle igapäevaselt märku, kui ma oma hinge- või südamehääle vastaselt toimetan..

Hea lugeja! Rõõmsat oma füüsilise keha ja hinge taasavastamist! Hoia end ja luba endale seda, mida vajad, mitte nõuad! Head hingamist! 😉

Sinu terapeut,

Liis Kuurme