Meie järjest kiirenevas elutempos ja elukeskkonnas kuuleme aina rohkem depressioonist, stressist ja ärevusest ka avalikult. Enim viitavad sellele erinevad mentaalsed ja emotsionaalsed häired, näiteks meeleolulangus, isutus, unehäired, jõuetus ja abitusetunne, alaväärsus, süütunne, keskendumishäired jne. Ka füüsiliselt tunnevad inimesed ennast selles olukorras üsna kehvasti. Seda seisundit saab märkimisväärselt parandada, kui inimene ise endaga tööd alustaks. Enamasti jääb töö alustamine aga selle taha, et ei teata, kust alustada ja mida enda heaks saaks teha.
Traditsioonilise meditsiini praktikas on levinumaks leevenduse vormiks erinevate preparaatide kasutamine. Mingil perioodil leevendavad need küll tagajärge, kuid ei leia ega lahenda probleemi algpõhjust. Siit tuleneb minu juurde jõudvate klientide peamine küsimus: miks? Miks ma olen depressioonis ja miks ma sealt kuidagi enam välja ei saa?
Minu senise praktika tulemusel koos TimeWaveri süsteemidega on võtmeküsimus reeglina depressiooni algpõhjuse leidmine holistilisest vaatenurgast. Kui inimene soovib ennast viia jälle tasakaalu ja keskmesse, kuid ei ole selleks leidnud siiamaani abi, siis alustama peaks ikkagi iseenda sisekaemusest. Arvukaid kliente, kes säärase probleemiga minu juurde on sattunud, iseloomustab üks huvitav muster – nad kõik on enda arvates teinud endast parima ja otsinud kümnetest teraapiatest ja “võluravimitest” abi, kuid miski pole aidanud. Hea lugeja, ma ei saa ka seekordses kirjutises üle ega ümber sõnadest “otsus” ja “vastutus”. Niisiis on depressioonis ja stressis olevate inimeste kõige suurem ületus minna oma mugavustsoonist välja (seda saadab meeletu hirm!) ja tegeleda justnimelt otsuste ja vastutustega. Need mõisted on sellises olukorras olevatele inimestele pea “võimatu missioon”, aga ma olen üsna veendunud, et korraliku tugisüsteemi ja heade sagedustega on inimesi siiski võimalik natuke omalt poolt kaasa aidata nende teekonnal. Võin tõdeda, et kes seda on soovinud ja vajanud, olen mina olnudki selleks tugisüsteemiks ja sageduse pakkujaks – küll aga vaid nii kaua, kuniks ma näen, et edasi saab juba ilma minuta ja TimeWaverita 😉
Mulle on alati imponeerinud loodusrahvaste mõte, et oleme hingedena siia ilma tulnud selleks, et selles kehas korda saata ja läbi kogeda teatud õppetunnid ja kogemused. Kui need kogemused hõlmavad endast ka depressiooni kogemist, siis pole sinna väga muud parata, kui võtta see olukord endale teatavaks ja siis teha otsus, kas jääda sellesse kinni, või õppida sellest kõik ja seejärel edasi liikuda. Kas see pole mitte väärt otsus? Tuues siinkohal erandlikult näiteks oma enese elu kogemused, on depressiooni sagedusse sattumine väga salakaval ja ootamatu ning sealt välja tulla esiti isegi ei taha, sest depressioonis inimene naudib antud olukorras palju tähelepanu ja haletsust. Minu enda kogemuse põhjal aga see ei “toida” pikas perspektiivis mitte kedagi. Ka sinu ümber, hea lugeja, on palju empaate ja inimesi, kes hoolivad sinust, aga nemad ei saa siiski sind välja tõmmata sellest sügavast august, kuhu sa ise ennast kaevasid. Nad saavad kõige rohkem olla sulle kaasaelajad ja valgusvihu näitajad, kui sa ise endale tagasiteed rajad oma rahulolu poole.
Tulen tagasi küsimuse juurde: miks inimesele depressioon vajalik peaks olema? Aga miks mitte? Püüan selgitada sulle siinkohal meie maailma duaalsust. Kas pole nii, et saame kogeda head alles siis, kui teame, mis on halb? Või et me oskame kogeda ja tunda õnne, kui oleme kogenud ka kurbust ja õnnetust? Kas sa oleksid osanud ilma valguseta öelda, mis on pimedus? Ja tasakaalu otsimiseks ja leidmiseks peaksid olema kogenud tasakaalutust ja rahulolematust? Niisiis püstitan sulle kaasamõtlemiseks väikese “kiiksuga” mõtte – vast on sulle lihtsalt vajalik kogeda stressi selleks, et teaksid, mis on lõdvestus ja lõõgastus? Või on sulle vajalik käia ära depressiooni ja võibolla koguni suitsidiaalses seisundis selleks, et sulle meenuks selle vastand: vabadus, rahu, tasakaal, sügav sisemine õnnetunne? Vast tundub sulle see väikese liialduse ja mõnitamisena. Aga ausalt: kogu armastavast ja hoolivast südamest soovin ma sulle hoopis anda maitsta teist vaatenurka ja sa ei pea olema sellega nõus. Sest mis on siiski depressiooni kõige olulisem algpõhjus? Enamasti see, et inimene on ennast ja oma õnne jätnud tagaplaanile või hooletusse, võibolla isegi teise inimese heaolu nimel. Kuid olles pikaaegselt enda vajadustele, rõõmule, armastusele ja hoolivusele seljaga, on üsna tõenäoline, et oled astunud esimese sammu depressiooni poole. Seega, palun pööra nüüd jälle näoga enda hinge poole ja püüa aru saada, mis on ta vajadused selleks, et olla õnnelik ja igati tasakaalus. Tee seda ikka regulaarselt ja väldi samal ajal väliseid tegureid (nt ühiskonna normid, meediaruum, sõbrad-tuttavad ja nende arvamused jne).

Mõnusat teekonda ja kui vajad vahel teist vaatenurka, siis tead, kust mind leida 😉

Sinu terapeut,

Liis Kuurme