Ma soovin juba pikemat aega kirjutada ühest olulisest ja aktuaalsest teemast – enesekehtestamisest ja -väärtusest. Miks? Sest esiteks on meil inimestena siinses tohutus konkurentsis ja võitlusmeelses ühiskonnas sellega pidev kokkupuude ja teiseks võiksime õppida läbi enda tundmaõppimise ka seda, kas ja kuidas kasutada eneseväärtust.
Oled sa kunagi küsinud endalt, kas üldse ja mismoodi peaks ennast kehtestama? Kas sinu tänased valikud ja otsused on tehtud ennast hoides, väärtustades ja heaolu silmas pidades? Miks see üldse vajalik on?
Minu igapäevane praktika klienditöödes peegeldab enamasti just neid valdkondi ja neid küsimusi küsides. Vahel vaatab mulle neid teemasid käsitledes otsa vägagi kahtlevad ja segaduses silmapaarid, aga kui siseneda jällegi teemasse veidi teise nurga alt, tundub, et see polegi nii imelik ja võõras.
Eestlastele on omane olla kinni oma ajaloolises minevikus. Tihti kuulen inimesi ütlevat: “ah, mis nüüd mina!”, “mis ma ennast ikka siin edevalt üles upitan ja kiidan!” Njah, see on ju koguaeg nii olnud – juba minevikust teame, et ennast kiita pole kombekas ja viisakas. Kes seda aga juhtub tegema, on otsekui ülbe ja ennasttäis.
Ometi on tänane reaalsus see, et me kipume inimesi hindama mingite kriteeriumite järgi, mis meile on olulised, tihti nägemata nende tõelisi väärtuseid. Me paneme neile külge silte ja jagame seda hinnangut ka teistega. See ongi meie hoomamatu väärtustamine/mitteväärtustamine. Aga oled sa kunagi mõelnud, kas see aitab kuidagi sind ennast või seda teist inimest edasi tema arengus? Kas pole nii, et kellelegi väärtuse/hinnangu andmine on meile vajalik vaid ego toitmiseks?

Räägime enesekehtestamisest. Mis see siis sinu arvates on? Kas see, et keegi tuleb su juurde, paneb käed puusa ja ütleb, et temale nii ei sobi ja tema tahab asju ajada teistmoodi? Kas see on hoopis oma vajaduste vägivaldne väljendus? Kas see on ülbus ja arrogantsus, mis on seotud emotsionaalse manipulatsiooniga? Jah, ilmselt võib enesekehtestamine olla ka seda, kuid mina mõtlen siinkohal jälle veidi teise nurga alt.
Mis oleks, kui sa keskenduksid iga päev kasvõi hetkeks oma sisemistele soovidele ja vajadustele? Need võivad olla armastusevajadus, igatsetud tähelepanu ja kiitus, või lihtsalt see, et keegi sind märkaks. Kui näiteks väikelaps tahab armastust, hoolivust ja tähelepanu annab ta sellest kõva häälega märku (no igatahes ei jää see märkamata!). Küll aga oleme täiskasvanutena õppinud ära eneseväljenduse veidi teisiti – sõnadega. Mis oleks, kui kasutaksid enesekehtestamist ja oma vajaduste väljendamist sõnastades seda teisele inimesele austuse, hoolivuse ja tänutundega? Kas sellisel juhul on võimalik enesekehtestamist kogeda ka ilma hinnanguid ja väärtusi andmata ning ka saamata? Sa tead ju küll, et välismaailm on sisemaailma peegelpilt – mis oleks siis, kui kehtestaksid ennast läbi hoolivuse iseenda ja ümbritseva suhtes ja saad peegelpildina vastu seda sama?

Hea lugeja! Hooli endast ja oma heaolust, väärtusta enda aega, elu ja olemasolu nii palju, kui saad ilma tingimusi esitamata. Nii saad vastutasuks hoolimist ja armastust!
Kehtesta ja väljenda enda vajadusi austusega nii iseenda kui teiste vastu. Nii saad vastu austust ja tänutunnet!

Sinu terapeut,

Liis Kuurme