Eelmisel nädalal oli sügisene pööripäev ning ilm on samuti meile meelde hakanud tuletama, et suvi ja soe on selleks korraks otsa saanud. Sügistormid, jahe õhk ja peatselt saabuvad öökülmad aga on minu jaoks mõnus võimalus jälle tegeleda sisekaemusega.

Viimastel kuudel on palju olnud mõtte- ja jutuainet inimestega seoses vastutusega. Kuulen iseennast ütlemas seda sõna päris tihti, aga erinevates olukordades kõlab see väga erinevalt. Mida ma siiski mõtlen vastutuse all?

• Vastutus globaalsete kliima muutuste ees
• Vastutus ühiskonnas olla väärtust loov kodanik
• Vastutus perekonnas olla piisav ja toetav süsteemi osa
• Vastutus olla tööl kvaliteetne põhivara oma kolleegidele/ülemusele
• Vastutus selle ees, mida sa ütled või teed igal sekundil
• Vastutus järeltuleva põlvkonna ees olemaks piisavalt tugev eeskuju
• Vastutus oma isiklike valikute ees
• Vastutus oma tervise ees
• Vastutus oma käitumise ees
• Vastutus oma maailmavaate ees
• ..
• ..
• ..

Vahel tekib tunne, nagu me muud ei teegi, kui vastutame. Aga ometi on see nii vajalik!

Olen oma klientidega sellel teemal palju arutlenud ja jõudnud läbi isiklike kogemuste ja vaadeldes enda ümber olevaid inimesi selleni, et me kõik elame oma isiklikku elu, aga kipume alatihti võtma vastutuse ja elama ka veel lisaks teis(t)e elusid. Miks ometi?
Toon näite oma hiljutiselt kliendilt (mees, 47 a), kes oli hädas oma füüsilise kehaga – ta oli mõne aastaga võtnud kaalus juurde kümneid kilosid (jah, just – kümneid!!!) Loomulikult oli ta käinud eelnevalt läbi kõik vastava eriala arstid, kes tegid erinevad analüüsid, et välistada tema puhul kõikvõimalikud haigused jms. Toitumine oli tal olnud eeskujulik, liikumine küll vähene, aga siiski tubli saavutus tema kaalu juures. Ometi kasvas kaalunumber iga kuuga veidikene. Milles siis asi?
Rääkisime sellest, et tal on vaja võtta ennast fookusesse ja hakata vastutama vaid enda elu eest! Härra tegi suured silmad ja ei saanud ilmselt päris täpselt aru, mida ma selle all mõtlesin. Suur oli siiski tema hämming, kui rääkisin talle sellest, kuidas ei arst, keegi psühholoog, terapeut ega ka TimeWaver ei saa teda aidata, kui ta ise ei ole otsust teinud, kas ja mille eest ta oma elus vastutuse võtab. Küllap oli ta üsna löödud minu otsekohesusest, aga siis selgitasin pisut pikemalt, mida soovin ka sinuga jagada!

Me teeme igal ajahetkel oma elus erinevaid valikuid ja enamasti mõtleme siiski sellele, kas see on meile vajalik või kasulik. Ühel hetkel aga viskab elu meid olukorda, kus teame, et meie enda vajadused peavad jääma tagaplaanile, sest vaja on hoolitseda teise inimese eest (laps, vanem, lemmikloom, kolleeg jne). Selliselt aga kujuneb meil välja päris kiiresti harjumus, mis jääb rakumällu nii sügavale, et edaspidises elus on see justkui loomulik osa – me võtame ja vastutame teiste inimeste ja lähedaste heaolu eest rohkem, kui iseenda eest. Mingis osas on see ju igati mõistetav ja inimlik – aitame ju oma lähikondlast ja see on väga tore. Kuid unustame enda eest hoolitsemise ära. Me võtame oma vastutustunde ja fokusseerime selle AINULT endast väljapoole – vastutame oma lähedase tervise, elukvaliteedi, elurõõmu jm eest selliselt, et unustame ära, kas meis endis on see veel alles?

Tagasi tulles minu kliendi juurde – selguski, et härra oli juba lapsena pidanud hoolitsema oma haige ema eest, sest isa oli ju koguaeg tööl. Iga koolipäev lõppes tal jooksujalu koju minemisega, kus oli vaja haigele emale anda süüa, teda aidata pesta, lisaks veel kodune majapidamine korras hoida, ahju kütta jne. Väikese poisi elus ei olnud teda ennast enam olemas – oli vaid poiss, kes hoolitses ema eest. See oli inimlik ja loomulik, mida ta tegi – see oligi tema ülesanne, aga ometi oli seda siiski liiga palju kanda.
Edaspidises juba täiskasvanuelus on ta olnud edukas ettevõtja, kes on igas olukorras hoolinud pigem oma töötajate heaolu eest, jättes ennast jällegi tahaplaanile. (“Pigem jätan ennast nälga, kui jätan töötajatele palga maksmata!”)
Aga kui ilmnesid esimesed terviseprobleemid ja hakkas kaal tõusma, oli raske ju endale peeglisse vaadata – “ma olen ju kõik teinud – kõigi eest hoolitsenud ja seadnud alati kõik endast ettepoole!”
Eelmisel nädalal sain kliendilt kirja peale ca 4 kuud. Ta kirjutas: “… ma olin tõesti arvanud terve elu, et õnn ja rahulolu seisnebki nö jumalasulasena vaid teiste inimeste eest hoolitsemises! Täna olen ma juba teisel arvamusel. Peale sinuga jutuajamist ja kuulmist, mis mu energiates toimub, on kuidagi kõik väga selgem. Ma ei saa täpselt aru, mis on teistmoodi, aga enesetunne ja energia nagu olekski hoopis teistsugune! Ja see lugu vastutusest oli väga huvitav. Eks ma püüan sellega veel harjuda, aga tundub, et teen väikeseid edusamme. Pühendan päris palju iga päev aega sellele, et olla keskmes, keskenduda ma taotlusele ja mõelda üle, mis on päriselt minu vastutada ja mis mitte. Delegeerin töö juures teistele palju rohkem ülesandeid, usaldan ja annan omapoolset tuge. Jaa, tead, mu kaalunumbrid on küll imevähe veel liikunud (ca -6 kg), aga riided lähevad paremini selga! Jätkan oma teekonda ja tänan sind mu sinna teekonnale nügimise eest! Varsti kohtumiseni!”

Aitäh! Mille eest sina täna vastutad ja miks? On sul olnud aega tegeleda oma tõelise minaga ja uurinud, kelle pagasit sa oma seljas kannad? Kas oled teinud endale veidi liiga, et muretsed ja vastutad veel lisaks endale kõigi lähikondlaste eest? Kas oled nendelt vastutuse ära võtnud?

Täna on täiskuu ja igati hea aeg need liigsed seljakotid enda seljataha jätta ja liikuda edasi vaid omaenese pagasiga – oma õppetundide, kogemuste, tunnete ja vastutusega 🙂
Päikeselist nädalat!

Sinu terapeut,

Liis Kuurme