Tänane mõte on seotud paljuski minu enda õppeprotsessidega ja teekonnaga. Jagada soovin aga üht olulisemat viimase aja taipamist.

Me teame kõik, et elame duaalses maailmas ja olen sellest ka varem kirjutanud. Kuid ennekõike on seda vajalik meeles pidada selleks, et näha oma elus toimuvaid protsesse teadlikuna ja vajadusel minna muudatustega kaasa. Meis kõigis on nö hele ja tume pool. Meil kõigil on varjud. Isegi siis, kui päike on seniidis, on meil vari – lihtsalt seda pole sel hetkel näha 😉 aga vari käib meiega kaasas ning vajalikel hetkedel lükkame sinna kogu selle “sodi”, mis meile ei meeldi – negatiivsed mõtted ja tunded, haavad, pettumused, kurbus, viha, lein jms. Aga miks me arvame, et see vari on nii kole ja ei taha temaga tegeleda, kui ta on ometi suur osa meist – selgemini väljendades täpselt pool meist? Oled sa mõelnud, et kui looduses on kõik tasakaalus, siis on ka meis kõik ju tasakaalus – mida rohkem valgust, seda rohkem varju. Mida rohkem on negatiivset tunnet, seda rohkem peaks olema ka positiivsele fokusseerimist. Tasakaal, eks?

Inimesed ei karda seda, mis on nende vari ja negatiivsed mõtted/teod (ka luukered ja kollid kapis), vaid seda, mis on nende heledas/positiivses pooles. Inimesed kardavad seda, milline potentsiaal ja vägi nendes veel peidus on. Nad hoiavad seda igaks juhuks piirangute, uskumuste ja ühiskonnas nõutavate normide taga kinni ning ei jõua võibolla kunagi oma päris võimete kasutamiseni. Meie võimed on suuremad, kui me arvata oskame ja see on kõige hirmutavam asi. Kas jääda oma hirmudesse, vabandustesse ja ebakindlusesse kinni või anda võimalus päris vabale Elule? Kas sina, lugeja, oled valmis astuma välja oma mugavustsoonist ja panema ennast täiesti uude olukorda isegi siis, kui see on pagana hirmutav ja tõmbab võibolla vaiba alt ära? Kas sa kardad kukkuda või hoopis valu? Kukud sa ju ühel hetkel nagunii! Valu tunned sa ju ühel hetkel nagunii!

Kas panna eluraamatus üks peatükk kinni ja alustada uut peatükki või panna kogu raamat kinni ning alustada täiesti uue raamatuga?Päris uutmoodi algusest ja kirjutada see uus raamat algusest lõpuni elades üdini teadlikult oma otsustes, valikutes ja vastutusalas.

Mina panin mõni aeg tagasi kinni kogu raamatu, mis koosnes minevikust selle kõige laiemas mõttes. Astusin sellest välja ja tänasin oma teekonda, õppetunde, kogemusi, inimesi ja esivanemaid, tänu kellele ma kasvasin selleks, kes ma olen. Siis aga alustasin päris uue raamatu esimese leheküljega. See oli otsus ja vastutus, mida ma olin nüüd valmis võtma. Vastutus vaid enda elu eest, oma valikute, tegude, mõtete ja keha eest. Ütlesin “jah” ja lubasin endal edaspidi kogeda uut elu hoopis teisest vaatenurgast – tundes naudingut ja tingimusteta armastust! See ei tähenda aga seda, et olen egoistlik ja kõik muu justkui oleks tähtsusetu. See ei tähenda ka seda, et olen ennast eraldanud ühiskonnast ning teatud väärtushinnangutest ja arvan endast kuidagi rohkem. Ei, mul on jätkuvalt kohustused ja ülesanded igapäevases elus hakkamasaamiseks. Lihtsalt sellisel moel erinevaid valikuid tehes on mul palju rohkem ressurssi, mida jagada teistega ja teistele. Ma pöörasin oma varjupoolele näo ja kasutan seda kasuliku ressursina. Muudan oma hirmu tuleviku ees põnevuseks ja mugavustsoonist väljatulemiseks. Muudan kurbuse tänulikkuseks kogemuse eest. Muudan kadeduse motivatsiooniks. Muudan ebapiisavuse armastuseks. Muudan viha eluenergiaks.

Mõtiskle selle üle, millised on su varjupooled ja mida sa ei ole julgenud ja tahtnud vaadata. Aktsepteeri, et sinus on see vari olemas. Kaalu seda varianti kõik varjupoolel olevad asjad endale kasulikuks ressursiks pöörata ja vaata, mis siis juhtub 😉

Esita endale väljakutse ja anna sellest ka mulle teada! Kui vaja, olen su teekonnal kõrval ja näitan sulle peeglit, et näeksid enda varju paremini. Parim aeg selleks on just praegu – aasta viimane kuu! Tõmba otsad kokku ja alusta uut raamatut.

Head soovides!

Sinu terapeut,

Liis Kuurme