Sattusin vaatama hiljuti üht muusikafilmi. Nii nagu selles, on ka paljudes teistes sarnastes filmides väga suur roll teemal “unistused”. Minule kerkis sellega seoses kohe üles küsimus, kas me lubame endal unistada ja mida see unistamine siis ikkagi tähendab?

Öeldakse ju ikka, et “unista suurelt”. Ma soovin, hea lugeja, et sa unistaksid kohe nii suurelt, et annad oma kujutlusvõimele vabad käed! Ära sea endale ka selles osas piire, sest sa oled oma võimekusest elu luua ja elada teadlik vaid murdosa võrra! Mis oleks, kui mõtleksid hoopis, et isegi taevas pole piiriks ja isegi su kujutlusvõime pole piiriks – sest su unistused saavad ja võivadki olla suuremad!? Tänane postitus pole kirjutatud sulle kihutuskõneks ja innustamiseks olla nii suurtes unistustes, et maapind jalge alt kaob, vaid selleks, et lubaksid aeg-ajalt endal tulla maistest ja materiaalsetest oludest ja asjadest veidi vabamasse õhkkonda – me kõik vajame vahel puhkust. Miks mitte siis puhata oma unistustes?

Mina ei saa vahel öösiti isegi magada, sest mul on palju mõtteid, ideid ja unistusi. (Ei – mul pole unehäireid!) Aga mul on vahel nii põnev unistada ning ma ei jõua ära oodata järgmist päeva, et neid hakata samm-sammuhaaval realiseerima. Ja igaühel meist on oma isiklikud ja teinekord väga “üle vindi” unistused. Vahel tunduvad need mitte ainult endale, vaid ka teistele utoopilised või isegi hulljulged, aga selleks nad ongi unistused, mitte plaanid! Näiteks olin ma paar aastat tagasi reisil, seilasin mööda merd ning nägin rannikul eemal mägedes, kuidas langevarjurid mäe otsast hüppasid, liuglesid mõnikümmend minutit õhus ja siis maandusid imeilusale liivarannale. Ma unistasin sellest samast kogemusest terve aasta! Ja siis kui selgus, et olen minemas samasse kanti tagasi, otsustasin oma unistuse ellu viia. Mõni aeg hiljem tudisevate jalgadega ja kaasaelajate kommentaaride saatel (“Liis, mis sul viga on?! Kas sa oled peast segi?! Sa surma ei karda saada?!” jne) hingasin mägede õhku, vaikust ja siis hüppasin… mu unistus sai täidetud ja veelgi enam – oli mu sünnipäev ja laulsin seal mägede kohal hõljudes endale sünnipäevalaulu. Kohe kõva häälega ja tähistasin oma Elu! Tähistasin oma unistuse täitumist ja olin tohutult õnnelik, et üldse julgesin unistada! Noh, ja rääkimata sellest, et seljatasin oma ärevuse ja hirmu selle kogemuse ees… 😉

See oli minu unistus, aga mõni inimene unistab kodust, mõni soojast einest, mõni aga hoopis heast sõnast või tunnustavast patsutusest õlal ning mõni aga hoopis armastusest, mis muudaks maailma.

Ja alati leidub inimesi, kes naeravad või peavad vähe tähtsaks su unistusi. Aga mis sellest, need pole ju nende unistused, vaid sinu! Kuna sina oled unikaalne, siis on ka su unistused unikaalsed. Keegi ei tea, milline maailm on ühe või teise sõna taga, mis siis veel unistusest rääkida. Mis sa arvad, kui püüaksid ehk näha esialgu oma unistusi kaugemalt ning neid vaikselt ehitada ning luua, nagu suurt puslepilti väikestest tükikestest – ikka sammhaaval ja sihikindlalt?

Vahel ütleb mõni mu klient kurvalt, et ta enam ei mäleta, mida tähendab unistada, sest eeldatav mitte-täitumine on loonud pettumuse ootuse juba eos. Niisiis ei taha mõni unistada, sest kardab, mõni aga unistab vähehaaval, nagu unistusedki täituksid tilkhaaval… sellega seoses keerleb mu peas siis seesama mõte – kui oodata ja eeldada elult vähem, siis unistuse mittetäitumisel pole ka kukkumine ja pettumus nii suur.. oot-oot, mida??? Ma ei saa enam aru – ma näen enda ümberringi aina enam õnnetuid inimesi ja küsides neilt, mis nende eludes toimub, et seda sära ja rõõmu silmist enam ei paista, taandub jutt ikka sellele, et nende unistused ja reaalsus on nii erinevad. Pettumused, pahameel, viha. Nende jaoks ongi unistus vaid muinasjutt. Ja muinasjutt ometi erineb reaalsest elust ju kardinaalselt… On nii?

Aga hea lugeja, kui palju sina julged unistada?

On miljoneid unistusi, mis jäävadki unistamata, sest need tunduvad olema liiga suured ja liiga kättesaamatud. Sa ju võidki minult küsida: kas jalutul inimesel on mõtet unistada kunagi oma jalgel käimisest?, või kas pimedal on mõtet unistada nägemisest?, või hoopis kas rahaliselt vaesemal inimesel on mõtet unistada reisimisest? Keegi ütles mulle kunagi, et ta nii väga soovib võita lotoga miljonit ja mängib ka hoolega lotot iga nädal. Ometi pole seni lotoõnn seda miljonit kinkinud. Kas see unistus on siis piisavalt hea, et hoida seda “lolli järjekindlusega” elus või loobuda sellest?

Minu kogemusel ja kuuldes teisi lugusid, olen seda meelt, et unistused ja reaalsus teinekord ei pruugi kuidagi tunduda “mõistlikuna” või võimalikuna. Küll aga kipuvad need unistused siiski vahel täituma ja üsna ootamatult. Ma soovin väga, hea lugeja, et alustuseks visualiseeriksid väga täpselt seda, mida unistad. Ole nii pisidetailides, kui oskad. Isegi, kui see päriselt selliselt ei elustu, on sul siiski midagi, millesse pühenduda ja millele keskenduda. See on sinu enesetunnet, olekut tõstev energia ja ei saa kuidagi teha sulle liiga või kurja.

Julgust unistada, julgust elada ja julgust tähistada!

Sinu terapeut,

Liis Kuurme